Igor Rõtovi ülestähendused

Ettevõtja, julge hinda tõsta

2010-08-19T14:13:00.001+03:00

Teen sügava kummarduse nende ettevõtjate ees, kes on asunud avalikkuse meelepaha trotsides oma toodete ja teenuste hindu tõstma.

On loomulik, et masust räsitud siseturul tegutsejad peavad oma kokkukuivanud kasumeid kasvatama ja koguma kapitali uuteks investeeringuteks.

Majanduskriis ja euro tulek on loonud arusaama, et igasugune hinnatõus on kuradist. Tarvitseb vaid kellelgi midagi hinnatõusu plaanist poetada, kui tuleb meedia ja teeb ta maatasa. Kusjuures ei tehta vahet, kas hinda tõstavad monopolid või kartellid, ka konkurentsitihedal turul saab hinnatõus samavõrd negatiivse kuvandi.

Riigi kontroll ja avalikkuse meelepaha on õigustatud, kui hinda tõstavad monopolid või turgu valitsevad ettevõtted. Näiteks vee- ja elektritootjad. Karmi hukkamõistu ja kriminaalkaristust väärivad hindades kokkuleppinud turuosalised.

Kõigil muudel juhtudel ei ole hinnatõusus aga midagi kriminaalset või taunimisväärset. Tänu jumalale tegutseb valdav osa ettevõtteist vabas konkurentsis ja neil on õigus kehtestada oma hinnad oma parema äranägemise järgi.

Müts maha nende ettevõtjate ees, kes on suutnud järsu majanduslanguse ajal kulud kiiresti kontrolli alla saada, töökohti ja palku vähendada, tegevust ümber korraldada ja ellu jääda. Nüüd on õnneks ellujäämiskursus läbi ja meil on aeg hakata taas normaalselt majandama.

Majandusminister Juhan Parts vibutab hinda tõstva ettevõtte suunas näppu ja ütleb, et paljudes sektorites on hindade tõstmine levinud tootlikkust tõstmata. Vaidlen vastu, siseturu tingimustes määrabki hind paljudel juhtudel produktiivsuse.

Soovitan lugeda eilsest Äripäevast Inseneeria peatoimetaja Mati Feldmanni kommentaari, kes võrdleb juuksuri produktiivsust Soomes, Somaalias ja Eestis.

Nõus, soeng valmib igas riigis ühesugune ja produktiivsuse mõõdupuuks ongi hind. Parts kuulutab: "Hindade stabiilsus on võtmeküsimus Eesti majanduses."

Õige lause, aga mida arvab sellest juuksur, kes peab Maastrichti kriteeriumi huvides leppima kordades madalama palgaga, kui sama tööd tegev kolleeg Helsingis?

Ei, õnneks ei saa Parts ettevõtjale hinda dikteerida. Ka ei pea ega tohigi ettevõtja oma hinnakujunduses arvestada selle mõju inflatsioonile ja makromajandusele.

Tema siht saab olla üks – leida oma tootele või teenusele hind, mis tagab parima tulemuse käibe- ja kasumireal.

Au ja kiitus, kui sellega kaasneb suurem käibenumber, korralik kasumimarginaal ja priske dividend, sest järelikult on suudetud konkurente milleski ületada.

Tarbijatel ei tasu suurt hinnatõusu karta. Tööpuudus püsib jätkuvalt kõrge ja märkimisväärset palgakasvu pole näha. Siseturg jääb väga hinnatundlikuks, mis muudab hinnatõusu võimatuks. Hinda saavad tõsta vaid need, kes pakuvad midagi väga väärtuslikku.

Teistele annab see võimaluse katsuda müüa odavamalt aga rohkem. Kokkuvõtteks võime nüüd masule joone alla tõmmata ning nautida taas turumajanduse igapäevaseid väljakutseid.

Hea ettevõtja, ära astu hinnatõstmisega sellesse ämbrisse, kuhu sattus leivaliidu juht Arnold Kimber. Pea meeles, et hinnatõusu mitte lihtsalt ei tohi kokurentidega kokku leppida, vaid see ei tohi ka sedamoodi välja paista!

Teiseks, ära põhjendada hinnatõusu maailmaturul toimuvaga või vajadustega tõsta pagarite palku. Ole aus, ütle, et tahad suurendada oma käivet ja kasumit, selles pole midagi häbiväärset.

Tuult tiibadesse, hinnatõstjad! Koerad hauguvad, aga karavan liigub edasi!
Artikkel ilmus 18. augusti Äripäevas.

Lang ja Ansip riskivad muutuda naerualusteks

2010-03-22T18:43:00.004+02:00

Tänaseks on vastuolu Lang versus meedia kogunud üles selllised tuurid, et niisama lihtsalt ükski pool enam taganeda ei saa.
Lang proovib viia vaidlust juriidiliste nüansside tasandile, meedia seevastu ründab seadust üldisest aspektist.
Minu meelest ka õigesti. Igal juhul on Langi eelnõu meedia vabadusi piirav ning juba paljalt selle tõttu tagurlik. Miks? Lihtsalt selle pärast, et kogu demokraatia ajaloo jooksul pole teada ühtegi näidet, kus info leviku piiramine oleks muutnud ühiskonda paremaks või jõukamaks. Vastupidiseid näiteid on aga kamaluga.
Mulle tundub ka kummaline, et selle regulatsiooni taga on liberaalsete vaadetega reformierakond, kelle poliitiliseks oponendiks sotsid. Mõistuspärane oleks ju vastupidi.
Nüüdseks on Langil viimane aeg rool ringi keerata ja kummaline seaduseelnõu riiulile tolmu koguma saata. Vastasel korral muutub ta ise ning Ansipi erakond lihtsalt naeruväärseks.

Kas majandus sööstab üles?

2009-09-03T22:34:00.003+03:00

Käes on september ja võime tähistada aasta möödumist surutise puhkemisest. Juba 12 kuud vabalanguses olnud siseturg dikteeris ettevõtjale ühe jututeema: kriis. Konsensusena arvatakse, et sügiskuudel raskused aina süvenevad. Positiivsed signaalid USAst või Lääne Euroopast pidavat Eestisse jõudma mitte varem kui 2011. aasta lõpus.
Minu meelest ei saa aga välistada, et uus tõusulaine puhkeb juba lähikuudel. Mõned tähelepanekud mikrotasandil. Ajalehtedesse ja veebi on uuesti tekkinud töökuulutused, veel kevadel tundus, et kõik ettevõtted in corpore koondavad ja vähendavad palka, aga nüüd näeme turul arvestataval hulgal vastuvoolu liikujaid.
Aasta jooksul on Äripäev igal kuul kaotanud tellimusi, suurfirmad vähendasid tellitud eksemplaride arvu ja sajad väikefirmad on ise lõpetanud tegevuse. Augusti teisel poolel nägime aga järsku trendimuutust. Uusi tellijaid lisandub Äripäevale nädalaga sama palju kui kevadel terve kuu jooksul ja seda alustavate ja laienevate ettevõtjate arvelt.
Ja kõige tähelepanuväärsem. Suheldes klientide ja partneritega ei taheta enam rääkida raskustest ja kriisist. Koondamise ja palgavähenduse asemel räägitakse jälle uutest projektidest ja ideedest.
Tõsi, aasta 2007 niipea tagasi ei tule. Kuid päev, mil majandus on täna parem kui 12 kuud tagasi, paistab olevat üsna ligidal. Mulle tundub, et palju lähemal kui makroanalüütikud arvavad. Ja ka sööst üles võib tulla sootuks võimsam, kui tänane rehkendus näitab.

Millisest rahvusest on eestlasest investor?

2009-07-03T20:21:00.011+03:00

Täna saatis Skandinaavia suurim kirjastaja Bonnier välja pressiteate ootamatust ja laihaardelisest meediatehingust. Nimelt on jõukad Eesti eraisikud ostnud Bonnierilt Läti suurima meediafirma Diena ning ärilehe Dienas Bizness.
Siin üks-ühele väljavõte pressiteatest, mis kirjeldab ostjat.
Nedela S.A. is 100% owned by Aleksandrs Tralmaks (former CEO of newspaper Diena and representative of Catella Corporate Finance) and is 100% financed by the LFS (Luxembourg Financial Services). LFS is funded by a group of wealthy Estonian private investors with lead investor being Kalle Norberg, the founder of LFS.
Kes on need jõukad Eesti erainvestorid?
Leedu majandusleht VZ pakub ("Ambient Sound Investments", kurios savininkai lygiomis dalimis yra 4 estų inžinieriai, sukūrę "Skype", ir estų investuotojas Kalle Norbergas) ehk siis nelja eestlast, Skype'i loojat, keda esindab Kalle Norberg.
Paraku pole aga Skype poisid oma osalust kinnitanud.
Eesti kõige targem ajakirjanik Anvar Samost teab aga väidetavalt, et investeeringu taga on hoopis üks jõukas lätlane. Viide ilmselt ekspeaminister Andris Škelele.
Eesti Ekspress viitab oma allikatele tuginedes, et ostu taga on IKEA omanik Ingvar Kamprad.
Läti ajakirjanikud aga kardavad, et eestlasest seikleja Kalle Norberg on Läti meedia maha müünud vene kapitalile.
Sama teema on hästi lahti kirjutatud Aivar Hundimägi oma blogis.

Siim Kallase võimalus

2009-06-05T20:01:00.002+03:00

Euroopa mõjukaim ajaleht FT soovitas oma tänases juhtkirjas Brüsselil minna Balti riikidele appi ja lubada neil kasutesele võtta euro. Kui aga lasta Lätil ja ka Eestil ja Leedul majandusega rappa minna, siis on kannatajaks kogu Euroopa, arvas leht.
Sellise mõjuka taustal taustal on nii Siim Kallasel kui ka Europarlamendi olemasolevatel ja tulevastel Eesti saadikutel unikaaalne võimalus teha midagi sellist, mille eest kogu Eesti rahvas neile surmani tänulik oleks. Mina Kallase asemel koguks kõik need sajad Euroopa institustsioonide Eesti soost ametnikud kokku ja alustaks koordineeritult lobby, et Eesti, Läti ja Leedu saaksid takistuteta eurole üle minna.
Võidaks Eesti, võidaks Euroopa.
Annan oma hääle sellele eurosaadikule, kes esimesena kinnitab, et seda tegema hakkab.

Ansip, tegutse või astu tagasi

2009-06-02T22:00:00.000+03:00

Ansipil tõesti aeg tegutseda või areenilt lahkuda.
Ma pole loomult pessimist, kuid eelolev suvi ja sügis paistavad Eesti majandusele mustad. Löögi all on tuhanded väiksemad ja keskmised ettevõtted, kelle käive on vähenenud ca 30-40% ning kes ei suuda enam tagasi maksta headel soetatud laene. Ahelreaktsioonina kasvab tööpuudus ja riigitulude laekumine tuntavalt üle selle piiri, mida Eesti Pank või rahandusministeerium on arvestanud. Päästerõngana välja pakutud Euro paistab jäävat eelarvekriteeriumide taha kinni, sest riik lihtsalt ei suuda nii palju kokku hoida.
Kõige paremini mõistavad olukorda pankurid, kes näevad ettevõtete kontoseisu. Suletut ringis hädaldatakse, et praegune kriis on alles eelmäng sellele, mis juhtub 2010. aastal. Avalikult on ju kurjakuulutav oraakel ebamugav olla.
Olukorra konstanteerimisest pole praegu kasu ja loota sellele, et küll mõne kuu pärast kõik vaikselt laabub tundub naiivne.
Loomulikult saab ka kõige karmim kriis ükskord läbi, turg kohaneb ja elu läheb rahulikele rööbastele. Küll aga võib selle hind olla õigustamatult kõrge ettevõtjatele ja eriti keskmisele töötajale, kes pole ähvardavaid majanduslike vintsutusi millegagi ära teeninud.
Praegu oleks vaja teha majanduse püstloodis langemise peatamiseks midagi radikaalset ja ootamatut, samas loomingulist ja läbimõeldut. Väga kiire mõju võiks olla näiteks käibemaksu järsul langetamisest mõneks kuuks või suuremahulisel riiklikul investeeringul, mis rakenduks kohe. Olulised hoovad on ka pankade käes, kes võiksid samuti talitada reeglite vastaselt. Kas suuremad pangad ei võiks kokku leppida ja anda erakorraline 6kuine maksepuhkus tugevamatele firmadele. Sama võiks kaaluda ka maksuamet. Kõige selle tulemusena võiks majanduse vereringet hoida vähemalt praegusel tasemel, kuni konjunktuuri paranemiseni välisturgudel.
Oponendid ütlevad mulle, et see viiks riigieelarve lootusetult tasakaalust välja. Jah, viib küll, kuid ta on tasakaalust välja läinud juba niigi ja me pole sellest midagi võitnud. Radikaalsed sammud annaksid vähemalt võimaluse olla proaktiivne ja võidelda selle vastu, et üleilmne kriis meie niigi habrast majandust päris puruks ei räsiks.

Investeerida, mitte torkida palka ja makse

2009-05-25T22:22:00.005+03:00

Täna oli hea uudis. kui saime teada, et valitsus kirjutas alla suure laenulepingu teedeehituse alustamiseks. Veel parem, et suur osa sellest rahast läheb käibesse juba tänavu.
Olen jätkuvalt seda meelt, et riigi tasandilt on praegust kriisi kõvasti alahinnatud. Vaieldi justkui selle üle, et kas tõsta makse või kärpida kulusid. Mulle meenutas see tuletõrjujaid, kes põleva maja ees arutavad, kas osta vahtu või tuua liiva, samas vesi käepärast.
Siseturul on olukord halb ning kui miski majandust ei elavda, lähevad nõrkade firmade kõrval pankrotti ka mitmed tugevad. Palju võimekaid inimesi kaotab töö ja hilisem majanduse taastumine tuleks konarlik ja vaevaline.
Ma arvan, et praegu tuleks unustada eurole üleminek, ja võtta julgelt laenu, millega käivitada kiireid infrastruktuuri projekte. Siseturu hoidmiseks ei alandaks ma ka lähema poole aasta jooksul rohkem ühegi riigiteenistuja palka ega tõstaks makse.
Kulude ja maksude juurde tuleks tagasi alles siis, kui SKP jälle positiivne.

Peatame tarbides majanduskriisi

2009-04-21T20:35:00.003+03:00

Äripäev käivitas eelmisel nädalal oma veergudel tarbimiskampaania, kus kutsusime üles igal inimesel kulutama järgmisest nädalast 100 krooni rohkem.
Minu arusaam on lihtne. Eestisse on halval juhul tekkimas 100 000 töötut, kuid ka siis on meil ikkagi 600 000 inimest, kelle regulaarsed sissetulekud on säilinud. Samas on tarbijausaldus väga madal ning inimesed eelistavad sageli raha hoiustada, mitte kulutada. Selline olukord süvendab ahelreakatsioonina kriisi. Iga ostmata vorstiviilu pärast väheneb nii põllumehe, kaupleja, vedaja jt võimekus ja majandus kannatab, töötuid tuleb juurde. Kui aga iga tarbija kulutaks nädalas 100 krooni rohkem, siis jääks alles tuhandeid töökohti. Soomes olla sellise mõtte teadvustamine lamat mõjusalt pehmendanud.
Kui oleksin nüüd iseenda oponent, siis võtaksin appi kriisiteraapia teooria ja ütleks, et just säästmine toob Eesti majanduse raskest seisust välja. Sest miks turgutada ehitajaid, keda on niigi palju, las õpivad uue ameti. Ning milleks tellida sellise hinna eest ajalehti, ärme telli ja nad lõpetavad ilmumise. Valus aga õiglane. Küllap turg leiab tulevikus kirjastajaid, kes oskavad kulud alla viia ning ajakirjanikud, kes lepivad märksa väiksema sissetulekuga.
Iseenesest on see liberaalne loogika raudne, kuid absoluuti viiduna võib viia absurdini. Järsu majanduslanguse tingimustes ei pruugi ehitajad üldse tööd leida. Ja äkki me isegi ei leia sedavõrd võimekaid kirjastajaid ja palga suhtes vähenõudlikke ajakirjanikke. Lehed jäävad üldse ilmumata ja majad ehitamata.
Mul tuleb hirm peale, kui mõtlen nendele tuhandetele väike- ja keskmistele ettevõtjatele, kelle käive on tänaseks langenud 30-40% ning kellel on headest aastatest üleval kopsakad laenud. Väga paljusid neist ei suuda lähikuudel pankrotist päästa ei Ansip ega ka Äripäeva tarbimiskampaania. Kuid ma ei tahaks olla nõus, et kõik nad on pankroti ära teeninud ja nende töötajad on tühja tuule tallajad. Ma usun täiesti siiralt, et meie tarbimiskampaania on võib olla just selleks piisaks, mis aitab mõnel võimekal ettevõtjal kriis üle elada ning tema töötajate peredel töötuksolemise vintsutusi vältida.

Ansip, jäta meile sammas alles

2009-04-06T22:02:00.015+03:00

Ansipi koalitsioon ilmutab leidlikkust kulude kokkuhoiul. Ilma irooniata, seda peabki tegema. Kui peatada teise samba maksed, hoiaks riik kokku hiigelsumma, inimesed võidaksid 2% palgas ja hõlmatavas tulevikus peale fondihaldurite ühtegi kaotajat poleks.
Fondihaldureid aga peaksimegi karistama. Viimase aasta jooksul on enamus Eesti pensionifonde kaotanud 20-30% oma väärtusest. Lisaks aktsiaturgude kokkukukkumisele katsime haldurite toel ka kohalike avantüristide rämpsvõlakirjade kahju.
Kümmekond aastat tagasi olime Äripäeva juhtkirjas II samba kehtestamise vastu. Leidsime liberaalselt, et igaüks võiks ise otsustada kui palju, millal ja kuidas oma sääste koguda. Toona meid kuulda ei võetud.
Selle taustal võiks ju tõesti öelda, et peatagem see jama.
Aga ei. Olen seda meelt, et poolel teel hobuseid ei vahetata. Tänaseks on pensionisammas üks väheseid, kui mitte ainus püsiv asi meie suures majapidamises. Maksete peatamise maksame valusalt kinni aastakümnete pärast. Majanduskriis on mööduv nähtus ja see pole piisav argument mängida iga inimese ja ühiskonna kindlustundega tulevikus. Kui just oleme väljapääsmatus olukorras, siis võiks ennem isegi makse tõsta või krooni devalveerida.
Võtke mind seekord kuulda ja jätke sammas alles!

Kas agiteerida rahvast tarbima?

2009-03-20T23:05:00.004+02:00

Esmapilgul võib tunduda igasugusele tarbimisele õhutamine suisa kuritegelik. Kuid kas pole hukatuslik, kui tänase kriisi ajal kõik oma säästud sukasäärde panevad. Mis saab siis nendest sadadest isegi tuhandetest ettevõtetest kes varsti pillid kotti panevad? Ja nendest töötajatest, kes on ju needsamad tarbijad?
Mulle paistab, et ühest vastust pole. Kui masendus ja pessimism ikkagi maad võtab, on nii või teisiti mingeid tarbimisstiimuleid vaja.
Suurim tarbimishullus, mida olen näinud oli 1991-92 aastal enne rahareformi. Sa lihtsalt pidid oma rublad sirgeks lööma, sest nende väärtus kahanes päevadega, vahel koguni tundidega. Tegelikult tekkiski Eestis väikeettvõtlus just selle meeletu tarbimise harjal ja 1993-94 oli meil juba täitsa toimiv majandus.

Mälestus headest aegadest

2009-03-20T19:04:00.000+02:00

Ilmus Äripäevas 3. jaanuaril 2007.

Kuidas raha jalaga segada?

2006 oli ettevõtlusele kuldne aasta. Raamatupidajad loevad praegu tulemusi kokku ja omanikud teevad plaane dividendide kulutamiseks. Peaminister Andrus Ansip näeb horisondil Eestit kui üht Euroopa rikkamat riiki ja Edgar Savisaar soovib inimeste sissetulekuid kiiresti kahekordistada.
Eesti Pank ja valveskeptikud annavad jätkuvalt mõista, et pidu on kohe-kohe läbi saamas, kuid nende manitsusi ei võeta kuigi tõsiselt.
Lähtepositsioon aastaks 2007 on ülioptimistlik, mööndusega, et tagasilööke ei saa välistada. Majandus on tsükliline ja kriis tuleb niikuinii. Probleem on selles, et me ei tea, kas see juhtub kolme kuu või kümne aasta pärast. Tasub meeles pidada, et kriisid on saabunud enamasti siis, kui neid kõige vähem oodatakse.
Jagaksin teiega mõnda käitumissoovitust aastaks 2007, mis võiksid aidata olla edukas nii jätkuva buumi kui ka tagasilöökide korral.
Kõigepealt hoia ennast tagasi, kuigi hing ihkab kiiresti raha investeerida. Edu on meid tiivustanud ja valvsus kadunud. Mäletate, mõned aastad tagasi vaagisime iga krooni käikulaskmist väga põhjalikult. Nüüd oleme valmis julgesti miljoneid investeerima. Oht, et raha tuulde lendab, on mõõtmatult suurem.
Teiseks ära palka tööle uusi inimesi, sest neist on tulevikus raske lahti saada. Inimeste palk tõuseb nii või teisiti ja kui lood töökohti juurde, siis pead arvestama ehmatava kuluprojektsiooniga.
Panusta olemasolevale tuumikule, hoia nende palgad ja boonused kõrgel ja nõua neilt täit pühendumist. Ettevõtja jaoks on inimene praegu sõna otseses tähenduses kõige kallim vara.
Kolmandaks jälgi kulusid samasuguse innuga, nagu sa tegid seda rasketel aegadel. Mis siin salata, kui tulud tulevad lihtsalt, siis ei soovi me eriti pingutada kulude jälgimise pärast. Samas tasuvad need pingutused ennast ära. Ka kõrgkonjunktuuri ajal on sageli otstarbekam maksimeerida kasumit mitte teenides, vaid kokku hoides.
Neljandaks investeeri vähemalt 50% kasumist börsiettevõtetesse, mida sa tunned ja usaldad. Kinnisvara abil äkkrikastumine on läbi saanud ning aastaks 2007 ennustaksin aktsiainvesteeringute populaarsuse kasvu.
Heaks alternatiiviks on ka rahapaigutused fondidesse, kuid kogenud ettevõtja leiab endale sobivad aktsiainvesteeringud ka omal käel, mille puhul on tulu ja saadav rahuldus märksa suurem.
Viiendaks osta seadmeid, mis teevad töö inimese eest ära ega küsi palka juurde. Oleme siin Eestis olnud varmad uusi tehnoloogiaid rakendama. Sööstame julgelt edasi, sest tõelised preemiad on siin alles ootamas.
Ka väga kallis automaatika, superserver või tarkvara kipub tulema odavam kui palgatud töötajad.
Kuuendaks laienda oma tegevust teistesse riikidesse. Täna ei ole vaja olla Hansapank, et minna Lätti ja Leetu. Meil on ideid, kogemusi ja ka raha, et rakendada neid nii idas kui ka läänes.
Eesti jääb paraku alati liiga väikeseks, et realiseerida tõeliselt suuri ambitsioone. Ning miks mitte alustada just aastal 2007?
Seitsmendaks tuleks kuuks või isegi paariks aeg maha võtta, teha ümbermaailmareis või käia ära vähemalt Uus-Meremaal. Sest kunagi ei või teada, äkki meil 2008. aastal seda võimalust enam ei teki.
Kui parafraseerida Mart Laari ja öelda, et ka ettevõtja jaoks pole õnn rahas, siis oleksin ma sellega peaaegu nõus. Ettevõtja on õnnelik eeskätt siis, kui ta pingutab maksimaalselt, sõltumatu sellest, kas on head või halvad ajad.
Pingutame siis ka aastal 2007!

Jaanalinnud ja pärdikud

2009-03-19T21:04:00.000+02:00

Lugu ilmus Äripäevas 9. jaanuaril. Mulle tundub, et see muutub üha päevakajalisemaks.

See on suurepärane aeg töökate ja andekate ettevõtjate esilekerkimiseks. Enam ei saa rikastuda juhuse läbi või lihtsalt sellepärast, et sinu omanduses olnud kinnisvara hind mitmekordistus. Praegu teevad ilma need, kes on seda ise väärt.
Illusioonid on purunenud. Aasta tõotab tulla must ja masendav. Mullu jõudu kogunud emotsionaalne ehmatus läks edasi krediidikriisiks ja tänavu tabab see täie raskusega ettevõtete igapäevategevust. Saame Äripäevast lugeda kurbi lugusid pankrottidest ning arvukad seni säranud firmad osutuvad läbikukkujaks.
Raskeid aegu on olnud ennegi. Ise mäletan aastaid 1992-93 ja 1998-99, mil asjad olid ju võrreldamatult kehvemad kui praegu. Kuid erinevalt praegusest paistis toona ere valgus tunneli lõpus ja kõigile oli teada, et asjad lähevad peagi paremaks.
Praegused Eesti majanduse enda hädad on aga võimendatud üleilmse majandussurutisega ja ühtegi meid päästvat välisfaktorit silmapiiril ei paista.
Turu ümberjagamise saginas osutavad kaotajateks kahte tüüpi ettevõtjad. Nimetame neid tinglikult Jaanalindudeks ja Pärdikuteks. Jaanalind on see, kes ohtu nähes paneb pea liiva alla ning kujutab ette, et teda miski ei ähvarda. Pärdik seevastu aga võimendab ka pisima ohu hirmsuureks, muutub hüperaktiivseks ning sahmib sihitult ringi. Mõlemad on määratud hävimisele aastal 2009.
Jaanalind on Eesti ettevõtluses väga levinud olend. Ta on iseteadvalt nautinud viimaste aastate majandusedu. Temas on süvenenud enesekindlus ja turvatunne ning see, et midagi halvasti võiks minna, on tema jaoks juba eos välistatud.
Ta suhtus veel kevadel üleolekuga halvaendelistesse majandusuudistesse ja pidas seda meedia ülevõimenduseks. Sügisel aga lohutas ta ennast teadmisega, et küllap läheb kriis temast mööda. Aasta lõpus, kui käibenumbrid vähenesid, kinnitas ta endale, et tagasilöök on ajutine ja küllap varsti kõik taastub.
Nüüd paneb Jaanalind tähele, et asjad on halvemad, kui arvata võis, ja ta sooritab enda meelest kangelasteo. Asub vähendama kulusid, mida varem pole kunagi teinud. Läbivaatamisele lähevad koolitus, transport ja kontoritarbed. Jaanalind on isegi võimeline külmutama palgad. Trendiga kaasa minnes koondab ta ühe kontoritöötaja ja 5 protsenti kuludest ongi kokku hoitud.
Edasi aga liiguvad asjad kiiresti kindlas suunas. Käive väheneb ligi viiendiku veel. Suurte raskustega refinantseerib Jaanalind oma ettevõtte laenu, aga avastab kevade hakul, et kassas puudub raha palkade väljamaksmiseks. Nüüd asub Jaanalind tegutsema, kuid on juba hilja. Väljakuulutatud sundpuhkus ja kurnavad läbirääkimised pangaga olukorda enam ei päästa. Võlausaldajad muudavad elu põrguks ja väljakuulutatud pankrot mõjub isegi kergendusena.
Pärdikuid on vähem kui Jaanalinde, kuid nad torkavad rohkem silma. Nii nagu Jaanalinnul, oli ka Pärdiku äri mitu aastat järjepanu läinud ülesmäge. Juba mullu kevadel, kui tulid esimesed uudised kriisist, sattus Pärdik paanikasse. Algatuseks tekitas ta segaduse oma firma turundusosakonnas, pakkudes välja kummalisi uudseid lahendusi.
Seejärel otsustas ta riskide maandamiseks käivitada uue ärisuuna, milleks võttis pangast täiendava laenu. Sügisel nägi ka tema käibe vähenemist ning sooritas radikaalse sammu, vähendas 20 protsenti oma töötajaist. Ühtlasi lahkus tema juurest kolm võtmetegijat, kes lihtsalt ei talunud enam Pärdiku loodud paanikaosakonda.
Jaanuaris sõlmib Pärdik veel kiirustades mahuka lepingu tarkvaraarendajaga, kes on lubanud teha arvutiprogrammi, mis asendab kümne inimese töö. Edasi tabab tedagi Jaanalinnu saatus. Õnnetuseks läheb pankroti käigus haamri alla ka tema isiklik vara, mille ta oli pannud ettevõtte laenude tagatiseks.
Pärdikute ja Jaanalindude asemele on tulemas uus ettevõtjate laine, kes nende vigu ei korda.
2009. aasta võitjate nimesid me praegu ei tea, kuid neid on hoopis rohkem, kui me ette kujutada suudame. Edu retseptid on üldteada sõnades, kuid väga rasked ellu viia tegelikkuses.
Edukas ettevõtja on viimas oma kulusid jõulise reformiga langenud turu tasemele, ta keskendub sellele, mida oskab kõige paremini. Tema silmad ja kõrvad on lahti, et haarata endale tükk raskustes sipleva konkurendi turuosast. Ta hoiab oma võtmetöötajaid nagu kulda. Sel ajal, kui Jaanalind ja Pärdik pankrotikarusellis keerlevad, on tulevane võitja juba alustamas uusi investeeringuid. Teda iseloomustab ka kõige raskemal ajal innustav naeratus, mis teeb igast keerulisest probleemist uue kasutamata võimaluse.
Head alanud aastat tulevastele võitjatele ja meelekindlust ka Pärdikutele ja Jaanalindudele, sest elus on ka muid võimalusi kui ettevõtte omamine.
Eriliselt sooviks aga õnne ja edu neile julgetele, kes alles 2009. aastal loovad oma ettevõtte, murravad oma uute ideede ja põnevate algatustega kriisist läbi ning on meie majanduse mootoriks uue tõusu ajal.
Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel tegi ettepaneku kuulutada ka Eestis 5. september ettevõtja päevaks. Just praegu, kui ettevõtlusega tegelemine võib paista lootusetu tühikargamisena, on ettevõtluse väärtustamine tähtsam kui iial varem. Meil ei ole lähiaastatel loota ei välisinvesteeringuid, ei odavat laenuraha ega ka muid valgeid laevu. Kardan, et isegi Ansipi või Savisaare tegemised ja tegematajätmised meid oluliselt ei mõjuta.
Päästerõngana kujutatud euro kasutuselevõtt ei loo samuti iseenesest lisaväärtust. Ainus, millele saame panustada, on tuhanded ettevõtlikud inimesed.
Kutsun üles võimekaid, andekaid ja tarku inimesi loobuma palgatöötaja soojast toolist ja looma alanud aastal oma ettevõte!

Esimene postitus

2009-03-19T20:03:00.000+02:00

Olen ajakirjanikuna pidevalt kirjutanud juba 80ndate aastate lõpust, aga blogi vormis on see minu esimenepostitus. Mõte on praegu selline, et riputan siia mõned oma avaldatud (aga ehk ka avaldamata kirjatööd), millel vähemalt enda jaoks tundub väärtust olemas. Andke mulle esiotsa andeks minu kogenematus. Ette vaadates olen aga tahtmist täis oma blogi huvitavaks teha.